I would be happy just to hold the hands I love

vanemad ilmselt mõistsid, et ega nad minult joonistust ei saa ennem, kui mul korralikud pliiatsid on. nii ma siis saingi neilt  pliiatsite komplekti ja söed. minu jaoks on see ülim rõõm.  eks ma tegelikult ise ka kergelt vihjasin neile, kuid ma ei uskunud, et isa viitsib selle jaoks ekstra kunstipoodi minna. vot siis, viitsis.

aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei mõista seda Jõulude materiaalsust. Jah, ma ostsin ise ka teistele kingitusi ja see aasta oma kätega midagi valmis ei saanudki, kuid ma ei kiitle sellega. Minu jaoks on tobe käia ja kiidelda ja näidata, mida kõike sa "jõuluvanalt" said või ise kinkisid. (väikeste laste puhul on see okei, neid ma mõistan.) kuid vanemad.... ma ei tea miks, aga mulle on see ebamugav.  Esiteks on need kõik isiklikud asjad ja teiseks ei ole kõik võimelised suuri kinke ju tegema. ma mõtlen alati, et kui ma lähen teisele rääkima mida kõike ma sain, siis võib tal olla halb ja ebamugav, sest tema ehk sai vaid ühe väikese asja.  

mu jutust vist võib nüüd välja lugeda, et "Ärge tehke kinke! aga ei, tehke. see on tore, kuid need ei tohiks olla ainuke põhjus, miks Jõule oodata ja millega kiidelda.  need kingid võiksid lihtsalt olla teisejärgulised. 

Mulle pakub suurt heameelt ja rahulolu isegi inimese emotsiooni ja näoilme nägemine, kui ta oma kingi avab. see on nii siiras ja süütu.  ma vist jõulude ajal tahakski ainult anda ja anda ja anda ja näha seda sära inimeste silmis.  ja muidugi see oma lähedaste ja kõige kallimatega koosolemine, oeh. suurimat rõõmu sellest vist ei olegi. 

"Masquerade"

ma ei mõelnud kunagi väga, et ma ballile lähen. mina ja ball? need väga ei käi kokku. (ma ei arva siiani, et need kokku käivad) aga käisin ikka ära, kui Siim kutsus. tegelt olin ma meeldivalt üllatunud. Kruuv oli küll vägalahe ja see meeleolu oli ka hea seal. õhtuks lõid jalatallad tuld.  ja meie armas esinduspaar võitis.

ja nüüd ma vähemalt tean, et pole õige kaks päeva enne üritust hakata kleiti otsima xd

every breath you take

lovelovelovelove
see kuidas üpriski tavapärasest ja mitte nii heast laulust (isiklik arvamus) tehakse midagi niii head. oeh.

all on see originaalis.

Läbi pisarate südamest

"Iga päev on nagu väike elu: iga ärkamine ja tõusmine väike sünd, iga värske hommik väike noorus, iga magamaminek ja uinumine väike surm."

Tõenäoliselt peaksin ma hetkel õppima, kuid kuna ma ei lähe kooli, siis ei ole ka mitte mingit viitsimist õppida.
 Räägin parem oma mõtetest, mis mind piinavad juba mitmendat päeva. Nimelt lähen ma oma lähedase matusele.  Kord olen ma juba seisnud seal ees, võtnud vastu teiste kaastunde avaldusi (olles kõigest pisikene tüdruk). ma ei saanud sel hetkel isegi sellest kõigest aru, kuid ma nutsin, ma nutsin ja sees oli täielik tühjus. Veider on nüüd mõelda, et ma kõike seda mäletan ja et ma seda kõike siis tundsin.  Öeldakse et väikesed lapsed ei saa veel sellistest asjades aru. Saavad küll, nad saavad vägagi hästi aru, lihtsalt väljendavad seda omal moel. 

Nüüd kahjuks on jälle see kord, kus pean seal seisma.  Mulle ilmselt jõuab see kõik kohale alles nähes seda rahuliku näoga elutut keha, kelle õlgadelt on langenud kogu maailma raskus. Kuid meil, meie kes jäime temast maha, on raske. Raske on elu jätkata nii, et teda enam selles ei osale. Majja peab end lausa sundima minema, sest parema meelega ma jätaks selle natukeseks ajaks. 
 Ja ma ei taha halada, et ma ei tunne lähedaste toetust või et tunnen, et pean teiste nimel tugev olema, kuigi sooviks endast kõik välja lasta, kuid nii on. kurb.  
Ühesõnaga mu kogu story mõte on see, et ma ei suuda selle kõigega veel leppida, ma ei taha. Ja nii deep kui see ka ei oleks, ei ole ma seest nii terve kui arvatakse. Paljud vaatavad et " oh sa tuled nii hästi toime sellega "  kuid kas tulen ikka?


Puhka rahus, ma igatsen sind tohutult!

kutsikad

Meil oli rebastenädal koolis. Kõik arvavad ilmselt, et raske on olla rebane, kõik piinavad neid jne aga tegelikult üritage olla abiturient ja kõike seda korraldada. Teha nii et kõigil oleks hea. Me pidime nii palju jamama, meil oli nii palju tülisid, oh kui õudne see oli.
Aga lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja meie armsad rebased tulid kõigega ilusti toime. Igaüks sai omale enda rebase.
ma ei saa mainimata jätta ka ühe rebase kirjutatud kirju, millest pildi lisan ka.

see mis meie vahel on, on kui terrorist ja pomm

miks ma kunagi õigel ajal ei kirjuta asjadest? 

oktoobris on juba irooniline rääkida, et hirmutav on olla abiturient, 12nda klassi õpilane. alles ma mõtlesin kuskil kuuendas klassis, et kui tore oleks olla juba viimases. ei, ei ole üldse tore.  see on kui aasta enne musta auku. ma ei tea üldse enam, mida ma peale gümnaasiumit teen.

nii palju asju on koolis vaja teha ja need hindevolaskid. krutskeid täis ja tahavad aina kõveramad olla. 

üldjuhul aga ei saa üldse kurta,  

muresid ju nagu oleks, aga kui sul on olemas sinu enda inimene, kellele saad toetuda ja kellega koos olles end nii hästi tunned, siis on kõik hoopis kergem ja parem.  selle eest olen ma talle tuhat korda tänulik.

lisan rohkem pilte kui juttu.

 mu armsad.

 Otepää rattamaraton

 Keveni 18

while you're ignoring her,
another guy is giving her attention.
while you're giving her problems,
another guy is listening.
while you are too busy for her,
another guy is making time for her.
while you're making her crazy,
another guy is trying to make her smile again.
when you're not sure if you still want her again,
another guy is already figured it out that he wants her.

mu elu:

• lubade tegemine
• kohtukeis
• jamad
• jamad
• jamad
• jamad
• naeru täis õhtud (või nuttu)

ainuke ja põhiline hea uudis mu elus hetkel on minu juhiload. ma võin seda korrutama jäädagi ja ei lähe korda, mida sellest teised arvavad. ületasin oma hirmu.
eks on veel asju ja inimesi, kes/mis mind õnnelikuks teevad, kuid see kõik käib nii ülesalla.  vähestviisi otsib positiivsuskillukesi.

suvest ei suvatse ma üldse rääkida, nagu iga teine.
nii et lisan vaid pilte.