vahel tahaks lihtsalt inimestele näkku öelda, et mis kuradi sõbrad te sellised olete. selline käitumine on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. teeb kurvaks ja samas pakub ka nalja, kuidas inimesed sind teiste vastu välja vahetavad, kui su elus on nii kiired ajad, et ei saa kogu aeg nendega aega veeta. nalja pakub just teadmine, et nad ise on kurjad ja solvunud, kui keegi neile nii teeb. ausus my ass!
Viimasel on küll tunne, nad oleks õhk, kellest lihtsalt läbi vaadatakse, keda ei panda tähele ja kes kõrvale jäetakse.
its time to turn the page ilmselt ja eluga edasi minna. Selliste jaoks pole mu elus ruumi :)

minu esimene tudengiaasta

Kord aastas kirjutan ja siis ka räägin ainult sellest, kuhu ja kellega ma kolin. parandan oma viga nüüd.

Peaks kirja panema oma esimese aasta muljed, mured, rõõmud, et hiljem meeles oleks.
Augusti lõpus olin ma nii närvis selle aasta pärast. Kuidas ma ikka hakkama saan? Äkki mulle ei meeldi? Äkki mu valitud ala ei sobi mulle? jne jne.
Esimesed päevad või esimene nädal oli küll tunne, et I'm done, ma ei taha siin tartus enam olla. Ilmselt oli asi koduigatsuses. Kolisin ju esimest korda kodust välja teise linna. Sealt edasi ei olnud asi enam üldse nii hull. Kuna R sai koju ainult nädalavahetustel, siis ei olnud ka minul tahtmist ükski nädalavahetus Tartus veeta. Parem olla paar päeva koos, kui üldse mitte kokku saada. Ja nii saidki päevadest  nädalad, nädalatest kuud ja olengi juba ühe aasta tudeng olnud.
Koolist niipalju, et majandus on huvitav aga samas raske ka. Kui mõni läks ainetest lenneldes läbi, siis pidin mina ikka rohkem pingutama ja õppima. Algul oli raske kohaneda ülikooli süsteemidega, sest gümnaasiumis selliseid asju polnud. Eriti raske oli matemaatika, mis oli nii intensiivne - materjali palju ja aega vähe, kuid tehtud ma ta sain.
Ülikoolis on üldse selline asi, et tavalisel õppeperioodil võib tunduda üpriski lihtne. On küll ka kodutöid, kuid need pole kontimurdvad. Tõsine õppimine hakkab pihta eksamiperioodil. Sess on ikka väga pingeline. Õpi õpi õpi!
Aga läbi ma selle esimese baka aasta sain ja jõudsalt teisele aastale vastu.
Palju täiskasvanulikumalt ja iseseisvamalt tunnen ma end nüüd küll, kui elan eraldi ja teenin ise raha.

07072016

Ma hakkan juba harjuma sellega, et kui mulle söödetakse ette kaks valikut - n.ö "sile otsetee" või "ringiga künklik tee", siis pean mina läbi käima selle pikema ja raskema. Ja siin ei olene see isegi minu valikust. Ma ei vali teadlikult endale raskemat teed läbida, elu lihtsalt ei lase mööda seda lihtsamat teed minna.

Näiteks, kui me saime R'ga teada, et saame selleks õppeaastaks korteri, siis anti meile ka kohe teada, et pole veel kindel, kas saame selle juba juulis või peame ootama novembrini. Nüüdseks on asi selge ja nagu võib arvata, me saame korteri alles novembriks. Kuid me otsustasime siiski selle korteri kasuks, hind oli niivõrd soodne, et seda käest lasta. Ja paar kuud rongiga käia ei ole ka veel maailmalõpp. Loodan, et kõik läheb plaanipäraselt ja sünnipäevaks oleme juba meie armsas kesklinnakorteris end sisse seadnud.so exciteeed.

Mõistus sai võitu, sügisest (nüüd võib öelda et umbes nädala pärast) alustan oma elu Tartus. Lähen Tartu Ülikooli, eks me näe kui kaua ma vastu pean. Loodetavasti ikka kolm aastat. Elukohaga on küll nii, et isegi kui ma tegin avalduse kell 00:01, ei saanud ma ühikakohta ja asun elama ühe tüdrukuga üürikorterisse. oeh,
Järgmiseks aastaks võiks ma küll rikkaks saada, et ma suudaks endale ühetoalise üürida, kus ma saaks üksi omaette elada ja enda järgi kõik asjad sättida. (unistused)

- pool mu Tartu kolimisel on see, et mu kallis kallis inimene ei ole seal ja see on masendav. Kõik ütlevad et Eesti on väike, aga hetkel on küll tunne, et ta on 10000000 km  kaugusel. Elu, miks sa pole minu poolel.

tutipäev

tavaline, et mul kõik asjad tagurpidi on. Algul lõpetamisest pildid, nüüd tutipäevast.

thank you red bull, google, vodka and wikipedia for making this possible

ma ei oskagi muud öelda, kui et suured aitähhid kõigile!!  nüüd tundub, et need 12aastat läksid lennates.  minu jaoks läheb nüüd elu natukene raskemaks, vähemalt see üks aasta, kui peab otsustama kuhu ja mida edasi. mõistus ütleb tartu, süda ütleb tallinn.