Kord aastas kirjutan ja siis ka räägin ainult sellest, kuhu ja kellega ma kolin. parandan oma viga nüüd.
Peaks kirja panema oma esimese aasta muljed, mured, rõõmud, et hiljem meeles oleks.
Augusti lõpus olin ma nii närvis selle aasta pärast. Kuidas ma ikka hakkama saan? Äkki mulle ei meeldi? Äkki mu valitud ala ei sobi mulle? jne jne.
Esimesed päevad või esimene nädal oli küll tunne, et I'm done, ma ei taha siin tartus enam olla. Ilmselt oli asi koduigatsuses. Kolisin ju esimest korda kodust välja teise linna. Sealt edasi ei olnud asi enam üldse nii hull. Kuna R sai koju ainult nädalavahetustel, siis ei olnud ka minul tahtmist ükski nädalavahetus Tartus veeta. Parem olla paar päeva koos, kui üldse mitte kokku saada. Ja nii saidki päevadest nädalad, nädalatest kuud ja olengi juba ühe aasta tudeng olnud.
Koolist niipalju, et majandus on huvitav aga samas raske ka. Kui mõni läks ainetest lenneldes läbi, siis pidin mina ikka rohkem pingutama ja õppima. Algul oli raske kohaneda ülikooli süsteemidega, sest gümnaasiumis selliseid asju polnud. Eriti raske oli matemaatika, mis oli nii intensiivne - materjali palju ja aega vähe, kuid tehtud ma ta sain.
Ülikoolis on üldse selline asi, et tavalisel õppeperioodil võib tunduda üpriski lihtne. On küll ka kodutöid, kuid need pole kontimurdvad. Tõsine õppimine hakkab pihta eksamiperioodil. Sess on ikka väga pingeline. Õpi õpi õpi!
Aga läbi ma selle esimese baka aasta sain ja jõudsalt teisele aastale vastu.
Palju täiskasvanulikumalt ja iseseisvamalt tunnen ma end nüüd küll, kui elan eraldi ja teenin ise raha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar