ja jälle ma kirjutan .. kuigi üldjuhul mul pole viimasel ajal mingit tuju siia tulla ja kirjutada. ja kui ongi tuju, siis ei oska ma jälle oma tundeid ja emotsioone sõnadesse panna. aga nüüd ma olen siin ...
minu viimase aja ainuke kõige õnnelikum hetk oli vist täna, kui ma sain füüsika vastatud. lõpuks ometi kaelast ära. streigipäevadest ei tasu üldse rääkida, super et haige olin..
ja üldjuhul on lausa vastik vaadata inimesele otsa, teades et ta on sulle niimoodi valetanud , valetanud ja vahetanud sind teiste vastu välja. nagu oleks mingi mänguasi, mida laps enam ei taha . jah, ma ei vaatagi enam,.
hoides eemale , ei saa nad sulle haiget teha. hoides eemale, ununeb kõik kiiremini. hoides eemale, ei tunne sa valu.
kuidas saab olla võimalik, et ma lihtsalt ei suuda abs mõnda inimest mitte sallida. lihtsalt ei suuda. ta on minu silmis üles ehitanud nii ideaalse kujutluspildi endast ja seda on lihtsalt võimatu lõhkuda. ükskõik kui palju vigu ma ei leiaks, need ei tee ikka kokku seda suurt viga, mis teeks asja vähem ideaalsemaks.
vihkan , vihkan !!
ma pean ausalt midagi välja mõtlema, enne kui ma täiesti kokku langen selle kõige all. ma ei saa nagu päriselt ka aru, miks ma seda kõike nii võtan.
süda lukku, ma olen liigapalju haigettegijaid sinna lasknud...
..... ja ma kiskusin neid sõnu endast välja 3 tundi, ütlesin ju et ei suuda oma tundeid ja emotsioone kuidagi sõnastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar