neljapäev, 15. detsember 2011

So we ignore eachother and pretend the other person doesn't exist, but deep down we both know it wasn't supposed to end like this.

siuke lebo oli koolis.   bios oli kt, eks näeb.  venekeeles pandi veerand välja, fakk je  ma viie sain eks.  peale keemiat läks üle poole klassist Paidesse kuhugi. me lauraga jäime kooli. kirjandus oli selline lebo. poolest tunnist läks õpetaja ära jano, me ei teinud midagi seal. lauraga vaid .. jah.  siiis .... kehalises õpetaja lubas meil niisama rääkida. eriti kaua ei rääkinudki, saime suht ruttu minema ja viimane tund jäi ära, niiet pmt nagu polekski kolme viimast tundi olnud. hea leboo.  tegelt oli mul terve kooliaja sitt olla. a , sellega tuleb meelde, et eile õhtul jäi vend haigeks  ja ma ei saanud terve öö magada tegelt.  sellega kaasnevad omad naljad ka, aga ma ei hakka neid siin rääkima :D  ja siis ... mitu päeva on ainult sadanud. sick.   õppisin siin kirjanduse tööks ... ausalt enam ei jaksa neid töid õppida.  homme on reede õnneks , aga ma ei teagi mis ma teen nädalavahetusel, mänge ka pole ... eks näeb.
ja kõige lõpuks on mul niiniii kahju liisust. nagu tõsiselt. ebanormaalne. ma nii lootsin et tema ei saa haiget, nagu sain mina. aga ei, ikka peab kõik samamoodi juhtuma.  KUI NÕME.
aina rohkem leiab see kinnitust, kui ... ma ei taha solvata , kuid kui nõmedad need poisid on ( kindlasti siiski eranditega )  ja hetkel ... ma loodan lihtsalt et Tema selliseks ei muutu . palunpalun.

ja lumii ... kus sa oled : /

Kommentaare ei ole: