ma olen igapäev harjunud kirjutama, nüüd on tunne nagu pole teab mis ajast kirjutanud. tegelt vaid üks päev vahet. laupäeva hommikul läksime palamusele. ma lihtsalt pidin seal igavusse surema. rääkisin liisuga ka päris mitu korda telefoni teel. mingi aeg tulid kõik teised ka. süüa oli lihtsalt liiiga palju. rääkisime poistega juttu, kui teised olid kuhugi ära läinud. mitte et ma vähe oleks naerda saanud. ulme sellid ikka. iga lolluse peale tulevad. ja lumi ... ma nüüd ei teagi keda ma selle lume eest tänama peaks. nalja pärast peab kindlasti ka joonast tänama, tema ju selle lume mulle lubas. :d ühesõnaga oli kõik lihtsalt niii ilus valge, eriti surnuaed ... magama sain mingi ühe aeg vist . täna läksime suht varakult teise vanaema juurde. sinna tulid ka külalised . ja ega suurt polegi rohkem sellest kõigest rääkida. jõulud nagu jõulud ikka meie peres. palamuse, rohke söök , suguvõsa, palju naeru, kingitused .... lihtne . :d kuigi vahepeal oli selline tunne et ... isegi ei oska seletada. seest nagu näris ja niisuur igatsus oli. nagu ei suudaks päevagi olla ilma rääkimata. üritasin koguaeg seda tunnet seest välja saada ja muudele asjadele mõelda. nüüd olen kodus ( lõpuks ) , hakkan kohe asju pakkima ja lähen panen vist raha kaardile ära. homme peab viieks juba tallinnas olema ja kuna välismaal netipulk ei tööta, siis ma ei tea kas ma netti pääsen. ma wifi't otseselt otsima ei viitsi hakata. jääb ette siis jääb. siis on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar