vaatasin Dear John'i. esiteks oli see tõsine nutukas ja teiseks .. paneb ülllatama, kui palju võttis see film mõtlema. ainuüksi üks film ja poolteist tundi võivad sind panna asju nägema hoopis teise külje alt. seda ei oskagi seletada.
igastahes soovitan kindlasti neile, kes seda veel näinud ei ole.
kui ma mõned päevad tagasi mõtlesin, et see kõik on lõpuks ometi mööda läinud, siis tegelt ei ole miski mööda läinud. see jääbki mind jälitama. ja ma tean, ma tean et kui ma olen isegi 80 a ( kui ma ikka elan nii kaua ) ka siis mäletan ma seda kõike selgelt aga see jääb minu sisse. sellest ei saa teada inimene kellega ma kuni oma elupäevade lõpuni koos olen, sellest ei saa mitte keegi teada. ma hoian seda kindlalt endas. sest muud mul enam hoida pole, kui vaid seda .... mälestust. mõni mõtleb nagunii , et ma olen alles 15, mida ma hädaldan. aga ka 15aastaselt võib olla midagi mis jätab augu sinusse. ja sa eladki edasi koos selle 'auguga' , nii naljakas kui see ka ei tunduks teile hetkel. kui mitte kõik, siis mõni vast ikka kunagi mõistab millest ma räägin.
ja miks ma üldse seda juttu ajan ? ju vist just selle filmi pärast, samas ka lihtsalt sellepärast et mul ei tule und ja öösiti hakkan ma alati mõtlema. õnneks nüüd viimased päevad olen öösel magada saanud, varem oli lausa piin koolis valutavate silmadega olla.
a muidu, et ma ainult sellist juttu ei ajaks, siis päeval käisin palamusel. kõik on nii võõras , nagu polekski seal mittte midagi mitte kunagi olnud. naljakas on see et kui sa kõnnid seal kuskil, siis siiski mingi hetk tuleb lihtsalt naeratus suule. seletamatu .
ah ja päeva sündmus, oleksin oma juustest ilma jäänud. katastroof
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar