kodus on ka kõik üpris sassis ja puntras, eile ei teinud kordagi suud lahti. nii siiber juba, et mina pean kannatama, et mina pean sellega tegelema ja et mina pean seda omal nahal tundma. kahjuks ei mõisteta.
kooli on ka kuidagi nii, et vaevaliselt elad üle. tuju paneb nagu ameerika mäed, üles/alla.
väljaspool kooli on muidugi tuju alati parem ( v.a kodus ) .
täna oli ka vaid 3 tundi, istusime aktuse ka veel ära ja käisime linnas. ilmast ei tasu üldse rääkida. niii vesine. kummikud kappidest välja.
õhtul käisin mängul ja tagasi tulles oli kerge lumesõda. teema oli ka ikka nii mööda :D:D kümme tulin koju ja ma ütlen vaid niipalju, et ei soovita telefoniga väljas rääkida. minul igatahes hakkas telefon jupsima ja käsi tõmbas külmast krampi. vähemalt sain ma kedagi 'üllatada' :D
ja kui ma seda kuulsin, oi te ei tea mis mu sees toimus. mul oleks nagu 17 tulukest sees süttinud. kõik mu lootuskiired. palun palun, et see nii oleks.
magama ära nüüd, ma ei teagi millest ma nii väsinud olen, aga igatahes olen. silm ei seleta enam. sorri, et ma sind ei oota :/ :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar