kui ma hakkan mõtlema lähituleviku peale siis tuleb lausa hirm. kas ma ikka jõuan ? kas ma saan hakkama ? algatuseks võtan ennast nüüd käsile jälle. sunnin iseennast.
vastassoo esindajad on nüüdsest minu peast väljas, vähemalt mingiks ajaks kindlasti. täielikud probleemihunnikud on nad. olen aru saanud et ise ma hoian neid probleeme enda küljes kinni, kuigi oleks nii lihtne lahti lasta ja elada vabamalt.
siiani käib peast läbi ka küsimus miks ? ju ma ei tahtnud kaotada ka seda mis mulle veel jäänud oli, kuid kas see on üldse midagi väärt ? olen lootnud liigapalju ja sellepärast ka pole midagi öelnud. nüüd aga muutub see, ma ütlen välja kõik. ma tean mis on tagajärjed, kuid ma ei karda. vaimselt tugev tunne on.
kuid samas raske on, ausalt on. teised seda ei mõistagi, aga endal oleks nagu raske kivi südamel.
ja see tunne kui sa mõtled et ' kas ta tõesti just ütles nii ? ' samas, kui endal käib seest see rõve jõnks läbi ( üldjuhul hakkab mul isegi millegi mõtlemisest süda topeltkiirusel puperdama ).
ma ei salli ka inimesi, kes teisi matkivad. endal on nii suur potentsiaal olla eriline ja omamoodi. aga ei . jah, ma saan aru iidolitest ja kõigest sellest, kuid kas omavanune on ikka tõsine iidol (?!?) vaevalt.
miks ma küll homset päeva ei taha ?
vajan seda nädalavahetust niii väga juba, mis siis et tuleb suurem raha kulutamine.
ja kõige lõpuks, ärge arvake et ma tervet oma elu siin kirun ja halvaks pean. see on vaid killuke. kuid kuna ma vaid sellest räägin siis tundub see niisuur. tegelt pole ju häda midagi, saaaks vaid lihtsalt ka need probleemid korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar