Kristin

Naeratan, kui tunnen veidi külma enda sees.
Valged ööd on ammu läind, sinu jälgi pole näind.
Sellel talvel lume seest vist jälgi otsin maa.

ma ausalt ei taha mingit halajuttu ajada, kõik on ju hästi. 

kuid siiski miski närib.

vaatasin eile desert flower't , nägin vaid pool filmi, ülejäänud jooksis kokku täielikult. kuid alla ma ei anna ja üritan lõpuni näha.

siiski olen nii kiindunud juba sellesse. maailma parim.

silmad magamatusest valusad ja tunne on ... tunne on et tahaks ära.

mitte kuhugi vägakaugele, hetkel tahaks vaid 17 km kaugusele.

ja mulle meeldib see mõte ... see idee mis välja pakuti. väike omaenda saladus. 
ma ei mõtle sellele, mis võivad lõpuks need tagajärjed olla ja kas siis üldse olen veel .... jah, ma ei mõtle.

aga need 2 nädalat võiks minna lennukiirusel, mind isegi ei huvita see vaheaeg enam ... imelik eks :d

ja mul siiski üks lubadus on. kuna ... noh, ma pean muutuma selle koha pealt. see häirib juba mind ennastki.

ma mingi ... mõned postitused tagasi mainisin, et uuel aastal saan oma küsimustele  vastused ... saingi kusjuures.  kahjuks/õnneks aga mitte sellised nad ma arvasin. ja ausalt ma ei tea kas rõõmustada või kurvastada.  aga ma ei tegele sellega enam, ei viitsi mina sellega üksi jamada ja oma pead vaevata.  see ei muuda midagi.

Jälle kõnnin mööda rada, ikka aina vaatan maha.
Korjan kokku jäljed üksikud mis maha jäänd.
Käed on taskus ootan lund, kõnnin kaks või kõnnin tund.
Miks pean sind otsima ?

                                                                  Mari Pokinen - no näed