1kõiksus

olen olnud loll, mõeldes, et suudan inimest muuta, lootes, et asi pole enam nii nagu varem
olen olnud loll astudes mitmendat korda sama ämbri sisse
olen olnud loll, et usaldades mõnda liiga kergelt
ning olen jätkuvalt loll, et ei lõpeta seda kõik ära.

veider on see, kuidas mõtled "hea küll, nüüd lõpp sellel", kuid siiski ei suuda sa seda teha. miski takistab.
ning ka veider on see, kuidas ma igatsen kedagi, kes on haiget teinud kõige karmimal moel.  vihkan, et ei suuda jäädagi ükskõikseks nende vastu, kes on seda teinud minupuhul.  kuid hea pool temas on end okasroosina ümber minu põiminud ning seda ei saa ära, mis teha.

ning ma ei saa midagi teha sinna, kuidas lähedaste sõnad mõjutavad. halb on kuulda, kuidas nad ütlevad et " sa ei saa hakkama, sa ei suuda", suvalise puhul ma teeks kõik, et talle tõestada vastupidist kuid lähedase toetuseta on see raske ning tekib soov alla anda.

tobe on ka see, kuidas keegi ei vaata peeglisse, ei vaata ennast ning tulevad siis teiste üle kohut mõistma.  kui palju olen ma kuulnud lauset "sa oled ülbe". kas tõesti? äkki oled hoopis sina muutunud nõmedalt ennasttäis inimeseks, ja selliste vastu ei kavatsegi ma normaalselt käituda. pole vaja pilduda sõnu, teadmata mida need põhjustavad.

mulle ei meeldi enam halada teistele, sellepärast ka kõik need sõnad siin. ma leian, et teisi tegelikult see ei huvita grammi ka mitte. nad võivad küll näo teha, kuid kes meist ei ole " mitme näoga" ?  ei ütlegi, et ma ise olen vastand teistele, kuid tundes seda omal nahal, oskan ma end ka ümber mõtestada.

kavatsen endale eesmärgid püstitada ning neist ka kinni hoida!