olen seda ning järgmist nädalat juba vist suve algusest saadik oodanud ja mu ettekujutus oli ikka vägaväga teistsugune. ei mõelnud sellele, kui palju võib 2 kuuga muutuda kõik, kui teistsugune kõik nüüd on.
just nüüd oleks olnud see hetk, see õige kuid kõik lendas vastu taevast, tuhandeks killuks mida kokku enam mitte kunagi ei pane.
olen nii vähe korda ka saatnud see suvi, masendav lausa. mul on veel viimased päevad aega mõelda, kas lähen vanematega kaasa või jään koju, nii suur dilemma. varem olin ma kindel, et ei lähe kuid nüüd ...
a ja vahepeal oli öötantsupidu, kõik mu närvirakud kadusid seal, tõsiselt. aga lõppkokkuvõttes oli see kõik siiski ilus ja me saime hakkama.
ja mul on tihti nüüd olnud ka tugevad peavalud, lihtsalt kolm päeva järjest tiksud peavalude seltsis, tappev ... lähengi paari päeva pärast arsti juurde ja eks paistab mis siis saab. obviously kahtlustatakse seda pärilikku haigust mul. tõsiselt tõsiselt loodan, et seda ei eksisteeri mul ....
that moment kui räägid oma story ära, ta ütleb et ei teeks mitte kunagi nii ja ei lase seda mul enam läbi elada ning siis see kõik lihtsalt juhtub uuesti, sõnad olid vaid tühipaljas vale ...
hetkeline tunne : petetud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar