rahulik nädalavahetus, kus sai jälle rääkida peaaegu et terve öö. ma võikski sellest kõigest rääkima jäädagi. korrata ja korrata. mul ei saaks küllalt . rääkides ma nagu elaks seda kõike jälle läbi ja see oli ju I M E L I N E. oeh.
algul muidugi taavi naeris mu ajaloo oskuste üle, kui ta mu töid vaatas *häbenen* tõesti lollid vead . :D
tänu sellele kõigele oli pühapäev kõige unisem üldse, aga pidi ennast kokku võtma. kontrolltöö ootas. ja ma lihtsalt igakord naeran kui ta rääkima tuleb , iga tema öeldud lause paneb naerma ja need teod ... naernaernaer.
lumest ei hakka üldse rääkima, kõik ju näevad ja kellelegi ju ei meeldi ( eranditega ) kao ära juba !!!
koolis on tervisenädal ?! täna oli loeng ... milline piin. see naine rääkis nii tuimalt seda kõike, õudukas.
ja ma nüüd mõtlen tõsiselt, mida ma tegema peaks. kui ma lihtsalt kõik välja endast paiskaks, siis võin ma teha talle haiget. samas ei kannata ma enam seda, kuidas ta käitub ja mida ta teeb. mitte et see midagi kohutavat oleks, kuid ta ise hellitab enda lootusi. kõik küsivad et " kuidas sa seda kannatad jne " aga ma ei tea ... pole südant inimesele tuimalt EI öelda. aga luban, üks selline lause veel temapoolt ja ma lõpetan selle !!!! lubadus on lubadus.
hea kui ma siia paar korda nädalas kirjutan ... minu silmis on asi peaaegu et täieliku mõtte kaotanud , ehk tuleb veel tagasi. kas keegi üldse loeb ?! mitte et see väga korda läheks, ennekõike ju endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar