vanemad ilmselt mõistsid, et ega nad minult joonistust ei saa ennem, kui mul korralikud pliiatsid on. nii ma siis saingi neilt pliiatsite komplekti ja söed. minu jaoks on see ülim rõõm. eks ma tegelikult ise ka kergelt vihjasin neile, kuid ma ei uskunud, et isa viitsib selle jaoks ekstra kunstipoodi minna. vot siis, viitsis.
aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei mõista seda Jõulude materiaalsust. Jah, ma ostsin ise ka teistele kingitusi ja see aasta oma kätega midagi valmis ei saanudki, kuid ma ei kiitle sellega. Minu jaoks on tobe käia ja kiidelda ja näidata, mida kõike sa "jõuluvanalt" said või ise kinkisid. (väikeste laste puhul on see okei, neid ma mõistan.) kuid vanemad.... ma ei tea miks, aga mulle on see ebamugav. Esiteks on need kõik isiklikud asjad ja teiseks ei ole kõik võimelised suuri kinke ju tegema. ma mõtlen alati, et kui ma lähen teisele rääkima mida kõike ma sain, siis võib tal olla halb ja ebamugav, sest tema ehk sai vaid ühe väikese asja.
mu jutust vist võib nüüd välja lugeda, et "Ärge tehke kinke! aga ei, tehke. see on tore, kuid need ei tohiks olla ainuke põhjus, miks Jõule oodata ja millega kiidelda. need kingid võiksid lihtsalt olla teisejärgulised.
Mulle pakub suurt heameelt ja rahulolu isegi inimese emotsiooni ja näoilme nägemine, kui ta oma kingi avab. see on nii siiras ja süütu. ma vist jõulude ajal tahakski ainult anda ja anda ja anda ja näha seda sära inimeste silmis. ja muidugi see oma lähedaste ja kõige kallimatega koosolemine, oeh. suurimat rõõmu sellest vist ei olegi.
.jpg)
