kevadega tekib mul alati selline kerge allaandmis soov, tunnen et kohekohe on läbi see kõik jälle kuid samas on 2 kuud veel käia koolis. ei jõua enam õppida ja hinded tahavad vägisi alla minna. kuid ma üritan...üritan kogu hingest...
Minu juured on kevadet ootamas mullas,
Ise lendlen kesk taevast ja lund
Vahel helbena suudan su juurdegi tulla
Ja sa näed minust heledat und ....
kuid kas ma üldse soovin rääkida sellest kõigest, mis vahepeal toimunud on? vist mitte... liiga palju oli neid hetki, kus mul oli tunne et ma paanitsen ja muretsen segaseks ennast, ei saanud terve öö ma magada. kuid seal samas jõudis mulle kohale, et see ei ole minu süü. asi ei ole minus, ta ei saa mind süüdistada ja survestada, aitab.
Ära kutsu mind, niikuinii sinuga olen
Lumehelbena sulan su suul.
see kõik on nüüd ka lõplikult läbi. mõistus räägib üht, süda teist. see tunne, kui sa ei taha asja omaks võtta, mõtled ikka nagu lollike, et kõik saab korda, peab ju saama. aga ei, enam mittte.
vahel ma lausa jälestan end, et ei suuda vastata.... et teen haiget teistele. kuid ma ju ei taha. ma hoiaks selle kõik hea meelega ära kui saaks,
hetk kui tead, et pead eemale hoidma, kuid samas on selline asdghjklkjgfd tunne sees, sest sa ei suuda. vägisi hoiad käsi kinni, et nad ei kirjutaks enam.
loll on see, kes armastab
nagu mina seda teen
janagu ma igas postituses mainin, ütlen ma ka nüüd, et ootan juba oma reise. ma ei kujuta elusees ette kuidas ma hakkama saan ja kui mul oli varem inimene, kes oli toeks ja keda ma tundsin alati enda kõrval, siiis nüüd ju enam mitte ... ja ma hakkan juba kartma Prantsusmaad ilma temaga lohutavate sõnadeta. aga ei, ma saan hakkama... pean saama, ka ilma teisteta .
viuviuniuniu jutt on läbi nüüd, oli meeldiv. tundsin, et pean ennast kuskil sõnadest ja tunnetest tühjendama.
