mõtlesin siin, et mis oleks saanud, kui ma oleks paar aastat tagasi peo asemel tööle läinud. mis praegu oleks ? kas ma oleks samas punktis ? vaevalt. kuidas küll üks päev, üks öö, võib muuta sinu edaspidist elu. hea või halb ? selle üle pole mõtet isegi mõelda enam. seda ma aga tean, et ma ei oleks praegu siin ja ma ei mõtleks selle üle. ma ehk ei teakski selliseid inimesi, keda tean praegu ?! ma ehk poleks seda kõike läbi elanud ... kuid kes teab, võibolla oleks siis juhtunud midagi muud.
see võib imelik tunduda, et miks ma niii mõtlen ja sellest räägin. küllaltki kauge minevik, kui nii võtta. aga miski pani sellele kõigele mõtlema. üks osa mu elust. kild, milleta ei saa. jah, nii olulised nad ongi !
ja ma ei tea, kas ma mõtlesin üle, või millest, kuid minu verine unenägu pani i'le täpi. ehmatades üles ärgata ja pärast uuesti rahulikult uinuda on ikka väga raske. see tunne oli nii ehtne. kõik need lohistamised, praksud, võõrad hääled ja ehmatused ... ma ei suutnud isegi karjuda.
aga kui sellest kõigest mööda vaadata, siis olen ma need kaks päeva tubli olnud ja ainult õppinud. küll matat, küll bioloogiat. viimase puhul on mul halb tunne. aga nüüd korralik uni, homme kange kohv ja mata eksam on imelihtne ( yeah right ).
kui hästi läheb ja mu tuju väga null pole, siis peale eksamit kohe tartusse. selle 'algaja juhiga' on küll natuke õudne minna, aga minema peab :D
armas on kuulda, kui sulle öeldakse, et teed tuju heaks või et sinuga on hea rääkida. ausalt, need väikesed armsad laused teevad imet ;)